esmaspäevane film

tänane värske filmielamus:
aastast 1922, A.F. Murnau "Nosferatu: õuduse sümfoonia". Kestus 1:36:40.
Maru külm oli audikas, kus me seda vaatasime. Pool aega lõdisesin külmast, mitte õudusest. See 20-ndate aastate saksa tummfilmi filmikeel on ikka väga jabur. Aga noh, ajastule omane. Eks siis olnd ajad ka teised.

Tekkis mõte, et peaks kinno minema ja uue bondi ära vaatama. Menetleme mõtet.

Muidu läks päev kooli mõttes metsa, homme lapime neid vigu ja apse ja tegematajätmisi ning vajakajäämisi siis. Täna vast saab viimase matshi piljarditurniiril ära teha. Kui ei saa, mis siis ikka. Eks kolmaba siis vast kunagi või midagi. Kui härra O'le sobib...

--
dishonor, saille