minimalistlikud vahekokkuvõtted

Ameerika valib täna endale siis presidenti. Ennustan, et neeger võidab.

Semestri selgroog on juba ammu murtud, aga õnne ja rikkust ei paista kusagilt. Ei puu tagant ega kraavi põhjast. Metsast ja põllust rääkimata. Linnadžungel varjutab silmapiiri ja hägustab mõtteselgust.

Esmaspäeval toksisin üle poole aasta kaks mängu piljardit turniiri mängude kohustusena. Esimese sain peale 4. lööki oma lollusest pähe, sest lõin ise musta kuuli auku. Mõttetu mäng. Loodan, et see rohmakas edasipääsu maksma ei lähe. Teises luttisin suht lõdva randmega. Õnnestus 7:1 ette saada kuulidega, sealt oli lõpuks peale kolme või nelja mõttetut möödalööki aint vormistamise küsimus.

Täna on linnas suur teaduskonna pidu, aga pole pappi et minna ja tuju ega energiat ka pole. Lisaks teeb südametunnistus liiga, ning ütleb, et homsesse lükkunud järeltöö tuleks ikka kindla peale hästi ära õppida. No ma ka ei tea. Miks pagan nad nii palju eksamihindest kontrolltööde järgi välja peavad jagama? Ma ei poolda seda pidevat õppimist, mulle meeldib üks suurem töö korraga ette võtta ja sealt siis korralik skoor skoorida.

Juba lõppend aine KT3 tõi mulle B. Täielik üllatus, arvestades eriti seda, et ma nagu sisuliselt ei jõudnud materjali 1 kord ka läbi lugeda, rääkimata siis kordamisest või süsteemsest õppimisest. Seal aines saab palju päheajamist ees ootama veel. Kopp on ees.

Neljapäeval lähen haiglasse mõneks ajaks. Siis on ilmselt siin ka vaikus majas, kui ma just oma ront-toppi (loe: läba) haigemajja kaasa ei võta ja see seal siis miski WiFi külge õnnestub pookida.

Miski sügisväsimus närtsitab vaimu. Kõik tundub kalk ja hall. Päikesekiir on kah peidus. Seltsib sõbranjedega. Ööh. Koju. Lugema ja mussi kuulama.