Yo! Oh seda ikaldust modernses kommunikatsioonimaailmas küll!

Mu väike NokLa 6100 andis täna otsad. Aku oli katet maha võttes punnis nagu hapuks läind keefiripakk. Peab uuel nädalil siis uurima, et mis need uued akud ka maksavad. Lisaks on nässus kuular ja korpuse tagakülje paneel. Ühesõnaga aint pilpad. Pähh. See on siis kvaliteetne fõun või? Ma ei jõua oma iidset 5110 ära kiita - too tuksus töökindlana aktiivkasutuses üle 6 aasta, see plönn suri kolmega maha. Pff. Jama. Eks mingi lahenduse ikka leiab, aga paganama kahju on sellest, et tolle uue sindrinaha sees on palju väärt ja nostalgilist kraami, mis tuleks sealt kuidagiviisi kätte saada ja kui saan uue fõuni, siis sinna ka kuidagi ümber paigutada. Neid uusi vilkuvaid ja bugiseid telefone paraku ei taha. Need on nii uimased ja aeglased, op-süsteemid vigased ja aeglased, aasta pärast jookseb soft ka veel umbe. 4 tekstireaga must plönnid rohelisel displeil on ikka klassika.
Raisk, olen õuldskuul ja ihkan klassikat. Lisaks ei pea uute fõunide akud ka paskagi vastu. Pluss et miski norm tänapäevane telef maksab miski 3 kilo kanti, mis peale äsjast õppelaenuintresside ära plekkimist on suht ulmeline ja ülejõu käiv summa.
Traa.
TRA.
Tartu.
Türannosaurus Reks.