väljasõit rohelusse

Laupeäval käisin ca 40 km Tartust väljas Jõgeva poole suurel larparite üritusel. Ühel kallil, ent tagasihoidlikul suhtlejal, abiks intervjuusid tegemas kooliealiste noortega. Võib päeva tegusaks ning kordaläinuks lugeda, välja arvatud fakt, et suitsupaki suutsin kuskile kruusakarjääri ära kaotada, enese keeratud ent vaniljetubakast plotsk kadus samuti taskust auto peale joostes.

Lisaks uutele ja huvitavatele eesti ja väljamaa inimestele nägin ka ammuseid anu tuttavaid ja kuuskemaa pidas loengut. Polnud see loeng eriti põnev ja kuna linnavurlena õu tuldud riietus päikse alla laskudes enam sooja ei pakkunud, siis tulime tagasi Dorpatisse ilma suurt lahingut ära nägemata. Vaatasime ära raua löömise demo. Esimeseks korraks piisas. Eks elu näita edasisi tendentse. Õhtu oli kodus ja kaunis ja rahumeelne. Siuke nummi tunne oli peal. Hetkeks tundus justkui, et kõik oleks nagu häasti ja korras ja et idüll võib olla isegi võimalik. Loodame. Vaatame. Ei oska anda kommentaare.

Siiralt hakkab pinda käima, et pankrot on kestev. Hetkel ei saa ka enam välja helistada. Kõnedele veel vastan. Kui ma just koolis pole. Käin ju ometigi üle aegade mitmes aines ja reaalselt ka liigutan seal ajusid, pastkat ja klaverit referaatidegi koostamisel .Pisukese orgunnipunlusega olen juba jõudnud ka tegelda, ent vaatame, kas selle resultaadid on pigem negativsed või positiivsed. Aeg annab arutuse peale neljapäevaks nihutet loengut.

Ühesõnaga - ootan uut ja vahvat wiikendi, mis viiks masenduse ja ängi ning tooks rõõmu ja rahulolu. Seniks kuniks. Või mis iganes. Negatiivsest on siiber pehmelt öeldes. Las lapsed lalisevad oma vahust valge vuntsiga liivakastis, minu karavani tee on ilmselt mujale suundumas.