JAFF

jaff ei ole mitte nõuka ajal popp olnud punane võrr Jawa vaid hoopiski Jaapani animefilmide Festival. Järjekorras juba teine. Kilulinnas "Sõpruses" ja Emaka-Ateenas "Ateenas". Praeguseks on nähtud 3 filmi, 1 neist oli päris hea, teine sisutu ent okei visuaaliga ning kolmas suht kräpp (Porco Rosso). Kui aega ja käshi jagub ehk riskin veel midagi vaatama minna. Kuigi sisututvustuste järgi nagu enam vist väga riskida ei tahaks, sest parima sisuga enne nähtut osutus hoopis suurimaks altminekuks ja suvafilm osutus seni parimaks. Vaatame. Kataloogi tahtsin ka eile õhtul osta, kuid seda sai ainult sularaha eest lunastada ja nii ma pidingi oma sinise ganjapanga enpee kaardi sama targalt tasku tagasi toppima, sest lähima automaadini oli pikem matk edasi-tagasi, kui seda oli aega enne filmi algust. Pisikesed ikaldused elus. There is nothing bigger.
Muidu on seis saast, kool küll sujub, ent on muid ikaldusi, mis ei taha joonde saada. Vara veel halada, aga meeletu masendus hakkab peale tulema. Ei tea, kas asi kevadväsmuses või ületöötamises või milles. Peaks kuidagi aja maha võtma ja puhkama. Või siis hoopiski end töösse matma ja kõik muu kukele saatma.
Rõõmu on, ent mitte eriti. Õnn ei peitu siiski rahas ja asjades, vaid ikkagi ja eelkõige inimes(t)es. See tõdemus süveneb iga päevaga, ent ei kipu õigel kursil tüürima. Kurss kisub pisut kiiva. Pärituul ja päiksepaiste oleks abiks buusterid. Tahaks elada ja nautida. Aga ei saa - tuleb edasi lükata määramatusse kaugusesse tulevikus kui üldse.

Sellistelt minoorselt nootidelt nüüd lõpetangi. Sest 13 minuti pärast võetakse elekter õhtul poole viieni ära ja tuleb minna raamatukokku ja kooli ja veel linna peale asjatama. Õujee. Kuradi ahvid seal loomaias, kes kogu nii tihti viimasel ajal voolu välja kisuvad mul kodust.