I kvartali aruanne

... tuleks kokkuvõttes mustades, tumehallides ja veelgi süngemates toonides. Sestap ei ole mõtet ehk kõike seda negatiivset siia vahvate lugejate ette paisata. Las jääda tänavuse aasta esimene kvartal möödunud aasta mustaks jätkuks, pilgu aga keerame helgemale homsele, selg sirgu, pea püsti ja ikka edasi! Väga vitaalsed inmesed, kes nüüdseks on kahjuks manala radadele varisenud, on elanud seda motot järgides pikad ning täisväärtuslikud elud. Püüan õppida neilt ja nende öeldud tarkadest sõnadest. Võib-olla ma alati ei oska kuulata, kui kellegi on mulle midagi tähtsat või olulist öelda, ja tihti magam ma õige hetke maha, kuid usun siiski, et kunagi ei ole liiga hilja. Hea tahe ja soov midagi hästi teha loeb ka. Isegi siis kui resultaat alati 100% või 11% ideaalne välja ei kuku.

Seega - mis siin kokku siis võtta. Panustasin jaanuaris, tulles vastu sõbra palvele ning püüdes siira sooviga aidata. Veebruaris väljamaale ei saanud, kuna algas tööinimese põli taas üle pika aja ning teatavad mustad sündmused röövisid kogu aja ja positiivse energia raasud, mis mulle selle pimeda ja porise talve jooksul veel vähegi järele olid jäänud, sinna nahka läks ka märtsi algus, ent märtsis kosutasid hinge kiire käik Soomemaale ning reis Pariisi. Olgugi, et väga vastakas ja vastuoluline tuleb see lühiresümee - olen meelestatud tuleva suhtes positiivselt ning olen täis indu ja lootust. Kui kaks suurt asja veel selle nädalaga tehtud saavad/alustatud, siis
võib juba rõõmsalt tõdeda, et eluvanker on mäkketõusu poole liikuma lükatud.

Kuna ma tihti neti levialas ei viibi oma vabadel aegadel ja seda viimasel ajal suhteliselt tihti ja regulaarselt, siis on selle tõttu harvenenud ka mu sissekanded siia ploogi. Osalt on huvipuudus tingitud ka sellest, et paljud inimesed, kellede plooge ma enne huviga lugesin, oma netikirjed lõpetanud, kuna nad ei taha liiga palju avalikult öelda või siis on oma plogid sulgenud. Sellest on iseenesest määratu kahju, sest minu meelest oli neil paljugi huvitavat ja asjalikku öelda. Mõõtmatult enam kui pisikesel minul. Aga ma ei anna alla. Ei elus ega netimaal. Pea püsti ja püüan ikka edasi. Kui kukud, tuleb tõusta ning pürgida edasi. Vaid suunda ei tohi käest kaotada, sest selle taasleidmine on väga keeruline. Ja vahel enam ei õnnestugi õige rongi peale enam jõuda.

Sai nüüd ehk pikk, segane, hüplik ja veidi segane, ent ehk mõistate;)

Positiivsust, päikest ja kaunist kevadet Teile kõikidelle!