elu
on ikka täitsa pe***es nähtus. Eriti hommikuti. ei tea, mis veel lõunaks saab kui saabub vagunitäis tassimist... õhtuks on issanda päike raudselt loojas...
--cqrijp
--cqrijp
ajuründas don Digimon kell 11:15
Lightning strikes twice!
ajuründas don Digimon kell 11:15
3 Comments:
Hea sitapea sa ikka oled. Lubad helistada ja ei helista.
Helista siis ise Digimonile, kui sul nii suur häda on ;)
Mu sõbrad!
Ärge omavahel kembelge ega tülli minge. See on minupoolne palve ja siiras soov. Asi, mida ma siin maamuna peal kõige vähem soovin, oleks see, et kaks minu väga head sõpra minu plogi kommentaarides omavahel ragistama hakkavad. Sest - esiteks toob see kaasa lumepalliefekti mõlema poole leegionide formeerumisel, mis tipneb mõttetu fleimimise ja spämmiga; teiseks - ma olen teie mõlemi sõber, ja ma ei taha olla kahe tule vahel, kus ma peaks valima pooli. Sest - väga lihtne põhjus - te mõlemad olete mule armsad ja kallid. Kolmandaks - esimese kivi viskab see kelle pole süüd (vanasõna mingist raamatust, ei kellegi pihta isiklikult selle posti kontekstis! Sic!)
Seega - mul on jamasid niigi nii kõrge kuhi + veidi peale kui on minu pikkus kontsteta püsti seistes korda kaks. Kui te olete mu tõelised sõbrad, siis ärge mulle palun ühte täiendavat probleemi juurde tekitage. Eksole?
Miks ma ei ole helistanud? Olen tegelenud oma mäekõrguste probleemide järk-järgulise ellimineerimisega. Võib-olla mitte et liiga piisavas tempos, ent siiski... Teiseks, ma ei taha kogu aeg kurta ja halada oma sõpradele, et kõik on halb, elu on ikaldus jne. Sest see ruineeriks ka nende lusti ja elurõõmu, mis on eluks vajalikud vidinad, nagu kõik väga hästi oma isiklikest kogemustest teavad... Seega, ma iga mure pärast ei helista. Ja niisama ka ei helista, et "tsau kuidas sul läheb"... te mõlemad teate mind... üks pisut kauem kui teine aga see selleks - fakt on see, et ma just eriti tihti ei helista ei sõpradele,sugulastele ega tuttavatele, et pärida küsimusi stiilis "tsau, kuidas sul läheb?"... ja ma olen aru saanud, et mu tuttavad ja sõbrad on sellist minupoolset käitumismustrit arvestanud ja aktsepteerinud. Või olen ma eksinud?
Ühesõnaga - kirik kesk küla ja kullast muna klaastorni tippu! Ma helistan sulle Ulla, kui ma sattun Tallinna, ja ma loodan, et sul siis ON aega ja tahtmist muga trehvata. No excuses permitted by the way...
Aga - jutu põhipoint on see, et kui ma üritan oma veits kreenis elu rööbastele tagasi upitada ja selle käigus ei leia alati sõprade haoks mahti, siis andke mulle andeks. Tõelised sõbrad mõistavad seda. Ja meil on kõik see ülejäänud elu ja aeg aeg meie maise teekona lõpuni, et olla sõbrad või enamatki edasi. Ning teha kõike koos ja eraldi. Seega. Ärge pange mulle hetkel pahaks. On sõlmede sidumise, otsuste tegemise ja sildade põletamise aeg. Olege mingil määral õnnelikud, et teid sellesse purgatooriumisse kaasa ei kista.
Me näeme!
Me võidame!
ikka Teie,
Don D.
PS - tahtsin mõlemale osapoolele avaldada tunnustust - Ulla juleb avalikult välja öelda mis teda häirib ja mis hinge peal; Lawry juleb kaitsta oma sõpra provokatiivsena näida võivate lahmivas stiilis süüdistuste eest.
Retsept (loe: respekt) mõlemile;)
Postita kommentaar
<< Home