junk

Junk ei ole ainult vahetevahel elu päästa võiv palake junkfood'i. Ega lühend narkomaani tähistavast sõnast (junkie). Ega lihtsalt prügi ehk trash ehk junk.

See on ka osa meilimajandusest. Rämpspost siis. Aga nii nagu vahetevahel on meeli kosutav vaadata räpast ning reostunud Emajõe voogu, mis rahulikult allavoolu kulgeb, nii tasub ka aeg ajalt junkmail'i filtritud kirjade teemaridadest ja/või saatjanimedest üle lasta. Sest aeg-ajal sattub sinna filtri-robotite (kas ei pidanud eksimine mitte inimlik omadus olema? hmm-hmm-hmm...) tõttu ka vajalikke kirju, mitte ainult spämmi (spam).

Ehk siis kodusena veedetud reede hilisõhtu tõi mulle meeldiva üllatuse: nimelt kutse Klubi Illusioon 1. sünnipäeva tähistamisele. Tasuta kutse, kehtib kahele, nimi uksel kirjas ja puha. Hetkel veel ei tea, kas ongi ainult kutsetega üritus või on ka piletiga linnarahvale avatud. Ja ega tegelikult teagi, kas tuleb suurem asi pidu või mitte. Enamus illuka (mäletate veel aega, kui me seda kohta niiviisi kutsusime? siis oli peosaaliks vaid pisike eesruum ning hängimise lounge'iks 2. korruse pisike baariruum. ja suur kinosaal, mis reeglina alati kinni oli. ja siis olid seal siukesed hausi ja hiphopi peod, milliseid tänapäeval enam kuskil ei kohta. ka mitte pisikestes maakohtades. muusikat mängisid Neuronphase'i DJ-d... jaa, olid ajad. Ent mitte nostalgiasse ei tahtnud ma laskuda.) pidudest on viimasel ajal jurad olnud. Rahvast käib vähe ja aktsiooni on vaid paari tunni jagu. Lisaks veel see natuke nõme asjaolu et õlle/siidri eest kasseeritakse 40 kulli, ja ega kokteili/napsu pool ka oluliselt soodsam ole. Siuke Tallinna hinnaskaala tundub olevat, ent see on Tartu kohta pisut ülejõu käiv ikkagi tegelikult. Ainsad hääd asjad minu meelest ongi seal olnud kontserdid - No-Big-Silence kevadel, eriti hea oli Vennaskonna laiv varatalvel, nüüdne (veebruarialgus) Metsatöll oli pisuke pettumus, aga selles on süüdi ehk see et pool kontserti nägemata jäi? Või siis sellel, et bänd ei teind asja hingega, vaid oli tulnud umbes mütsiga lööma - nagu et "ah, mängime ära selle konsa sääl lõunas siis, papp ju tuleb...". Igatahes nii NBS-i kui Tölli antud kontserdid SAdamateatris on palju võimsamad olnud.) Aga ka teps mitte see pole oluline ja ka mitte sellest ei tahtnud ma siin nostalgiliselt heietama jääda.

Oluline on hoopiski see, et ma ei pea nüüd EW 89. aastapäewa puhul kuskil pingviinide paraadil paterdama või pintsaklipslastega ballitama. ega jalgupidi hanges külmetama. Oma riigile saab respekti ka teisiti välja näidata. Saan kõige selle nõmeduse ja välise poosetamise asemel rahulikult minna ja nautida noor olemist ja pidulusti. Vot see on alles midagi!

Elu on baroque'n'roll, mu sõbrad. Kui te sellest pole veel sotti saanud, siis soovitan silmad avada.