täna tegin peeglist pesumasinale trumli...

Troppe leidub ikka igal pool. Isegi lähimate sugulaste seas. Selline võiks olla siis tänase pühapäeva ehk viimase koolieelse päeva resümee.
Tänases käsitöö tunnis siis meisterdasin televusserile vaskjuhtmest toaantenni. Paras nusperdamine. Ja enne seda muidugi meeletu närvide kulutamine. Lihtsalt ei viitsi enam pea eest vastu tellisseina lahmida. Aga tagasi asja juurde. Pilt sai enam vähem, kuigi siuke kehvakese poolne - eks homme tuleb paremaid positsioone tuunida. Esmased vajadused rahuldab täitsa ära. Vähemalt heli tuleb korralikult ja raginateta läbi. Võib-olla oli asi ka selles, et juhtmel, mida kasutasin (eks ta mingi vana nõuka-aegne plastplönn-lülitiga lauallambijuhe oli, mis oli targu kunagi seisma pandud teesiga, et "küllap kunagi läheb vaja". Seekord siis - näe üllatust-üllatust - läkski!), oli vasekiudude otstest ka lege artis veel lisaks ka kiudepidi (kumbki soon ikke omaette) kokku tinutatud. Peaks spetsimate tehnomeestega nati sel teemal nõu pidama. Vast on see teguriks, mis sisse tulevat signaali pärsib? Teine sitt lugu seisneb aga selles, et vahval vusserikastil pole ka pulti. Nii et geto värk ikkagi kokkuvõttes. Niipalju siis "kuldsete kätega meeste" rubriigist "osavate käte klubi". So-long!
Eeh - üks tühi töö ja vaimu närimine küll, ent mis sa hädaga ikka kesk talve peale hakkad. Ja mõned inimesed võiks ikka oma lennus olevad katused kinni püüda vahelduseks ja endala kasvõi ajutiselt pähe tagasi parkida. Muidu tekkibki mulje, et tegu on täielikult seebistunud ning seniilsete isenditega. See oleks ent juba masendav keiss.