Toimus 21. mail Ülenurmes, meie juba klassikaks saanud kümnevõistluse mekas. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb muidugi mainida, et tegemist on ühepäevakümnevõistlusega, mitte kahele päevale jaotatuga. Sest kahel päeval poleks meie tasemel mõtet teha, sest teisel päeval oleks enamusel jalaga kangad nagu lauajalad ja tulemused poleks pooltki seda mis on praeguse süsteemi juures.
See selleks.
Võistluspäev algas sellega, et ärkasin hoopis konvendis mitte kodus ja olek oli kõvasti keskmisest kehvem. Lisakas sellele närvitsemine - ja selge oli see , et juubelivõistluselt korralikku tulemiust ei tule. Ka motivatsioon oli madal, sest enamus kihlveod sõlminud sellidest ei tulnud kohale. Võistlejaid oli seekord kokku ainult 12 (8 oma meest, 2 Põhjalast ja 2 Team MHG esindajat).
Ilm oli suhteliselt jahe ja vihmane. Kui
100 meetri jooksus sai veel taganttuult nautida, kuna startisime hoopis finishist, siis 110 m tõkkejooksus tuli rügada vastutuulega. Kuna minu jooksus ülejäänud 2 meest katkestasid, siis vastutuules segiläinud sammuga üksi aja vastu heidelda on suhteliselt lootusetu üritus, siis aeg tul pealt 30 sekundi ja punkte null. Kuid ärgem rutakem sündmuste käigust liigselt ette...
Kaugushüpe. Külm lihas, sammumärgita. Kaks proovikatset, mis ei lubanud ka midagi head. Esimene katse - 3.19, teine katse 3.27. Pisike parandus. Võtsin hoojooksu pikemaks. aga see oli viga. Sest ma ei arvestanud sellega, et nüüd läks hüppejalg vahetusse. 6 Senti vähem kui teise vooru katse. Järjekordne pettumus.
Kuul. Mass kaotatud, trenn tegemata, jõudu käes vähe. Kolmanda katsega suutsin 6.01 välja punnida. Loom jäi välja laskmata. Isiklikule rekordile hävisin 1 meetri ja 46 sentimeetriga. Üllatusmeest oli aga Grossberg, kes oma kolmanda vooru purakaga noppis 6 sentimeetriga alavõidu Vanamehe eest.
Kõrgus. Klassikaline kolme esimese ala ikaldumine võttis alla moti ka kõrguses. Enesetunne hakkas tänu sissesöödud suhkrule ning peale joodud Arcticule pisut paranema. Käed enam ei värisenudki. Proovikatseid jälle ainult kaks. et säästa jõudu, ja et tegelikult ei jõudnud jälle orgunnipunnimise tõttu jälle õigeks ajaks õigesse kohta. vilets lugu, kuid laeks jäi 1,15. 1,20 oli küll jõukohane, kuid ei suutnud tagumikku piisavalt painutada ja sadasin nagu küpse õun kolm korda latile. Ja läbi ta oligi. Esimene päev seega sisuliselt lõppend, sest valutava põlvega 400 meetri täistempoga jooksmine tähendanuks sisuliselt suitsiidi.
400 meetrit. Kõige rõvedam jooks. Starti läksin, 100 m suutsin ära joosta, siis katkestamine. Põlv ja külm lihas.
Seega esimese päeva skoor kokku 522 punkti. Poole vähem kui 1500 punkti graafikut järgides.
Öö. ehk siis lõunapaus kella ühes poole kolmeni. Linna diplomeid printima. 3 junkburgerit mäkist. Siis Evari ja Madis K autosse ja tagasi staadionile. Sepp jumala tige ja vihane mu peale, sest kogu aeg tuli minu järel oodata ja passida...
Teine päev niisiis. Lootusrikkust täis, kõht ju täis ja meel hea. Enesetunne tõusmas iga minutiga. aga nagu eestpoolt lugesite, siis
110 meetri tõkkejooksus tabas ikka täielik ikaldus. Absoluutne altminek. Osaliselt muidugi sellepärast, et jäime hiljaks ja sooja ei saand korralikult teha. Null punkti. Raisatud energia ja vaev.
Ketas. Kolm proovikatset. Kõik täiesti metsas. Esimene võistluskatse pöördega. Täiesti pekkis. Teine ja kolmas ette sammuga. Kolmandal õnnestus natuke parandada teise katse sooritust. Paraku ei suutnud end teistele järele heita ja tuli tunnistada hävingut, ehk siis ka sellel alal viimase kohaga leppida.
Ilm tõmbus juba täiesti vihmale, nii et teibva kast pakiti kokku. Otsustati, et vihmas heidame
oda ära. Esimene katse nässus, sest musta prügikotti pugenult ei osanud ma arvestada, et see seelikumoodi kitsas kiletoru võiks hoovõttu segada. No segas. Ühesõnaga sitt katse esimesel korral, teisel korral pisukue parandus ja kolmandaga loom välja. Lõpptulemuseks jäi 19,29. Mis andis ... punkti. Nigulit võitsin, oma tulemusega võib rahule jääda. Breakpoint. tuli nentida, et Veemi lõin kihlveos ja Karbat ka. vähemalt seegi hea. Et Madist lüüa - tundus nüüd juba võimatu.
Teivas. Käegalöömine ja kaka. 1,10 algkõrguseks. Sipsti esimesel üle, 1,25 samuti üle. Oli kuidas ma vihkan seda süsteemi et viimase koha mees peab kõiki alasid alustama. See selleks. 1,40 ei alistunud. Sadasin alla nagu plönn rahet või raske meteoriidirahmakas. Esimesel katsel 1,40 maha ajades sain haiget ja ei julend enam eriti peale joostes suurt hoogu sisse võtta ja sinna psühholoogilisse tõrkesse see tulemus jäi. eriti nõrk et Veem ei viitsind proovidagi ja Madisele jäin ka seekord selgelt alla, sest tema ponnistas ennast ikka 1,55-st ka üle. Tublis 21 punkti 40 või isegi enama asemel.
1500 m. Enne maksimaatorit väike punktivahede hindamine. Selleks et Veemi, kes ka 1500 m starti ei viitsinud minna, võita, oleksin pidanud jooksma 6.37 ja midagi. Prooovima pidi. Algus rahulikult. Esimesed 300 sujuvalt. Teisel ringil hakkasid sääremarjad natuke endast märku andma. 700 meetri aeg 3.20. Kiire arvutus näitas et Veemi ei õnnestunud lüüa ja seega ka katkestamine. Loll olen. Ilmselge ülemõtlemine. Oleks ju võinud lõpuni joosta. Aeg 7.10 ja 7.20 vahel oleks olnud täiesti reaalne ja oleks ka nati punkte saanud.
Seega siis lõppsummaks alla 900 punkti. Eelmine kevad 980. Ja siis tundus toona et juba tollest on võimatu madalamale langeda. Nüüd siis tõestatud et ikka on küll.
Autasustamine, pildistamine. Autodesse ja linna. Kiire pitstop PizzaPoes ja siis sauna Premiumit lüdistama ja lihaseid pehmendama. Kell 22 sai saun otsa ja tee konventi jalge alla, sest olin ennast valvesse kirja pannud. Nii ta siis läks. Telekat vaadates ja rahulikult chillides.
Võib öelda ainult ühte.
Sügisel kindlasti paremini. Sügisvõistlused on alati parema tulemuse ka toonud. Seekord loodan isiklikke rekordeid siis XI kümnekalt teivashüppes, 1500 m ja 11m tõkkejooksust. Ka ketta tahaks lõpuks ometi lendama saada.
Mõningaid fotomeenutusi näeb
siit, autoriks Sandri õde.
