911

Nii ongi. Märkamatult on kätte jõudnud märts. Siberikliimat meenutav arktiline talv vol.2 on jätnud oma jälja ja mõjunud kõigile inimestele. Olnust ja olevast hoolimata on saabunud aeg ärgata talvisest letargilisest hibernatsioonist ning asuda tegutsema suundades, kuhu kevad ja suvi elurada kandmas on. Päike on juba piisavat ere, et õues kõndides peab silmad vidukile vedama, et üldse oleks võimalik midagigi vaadates näha.
Pikk ja külm talv on olnud küll senini kurnav, kuid kõigest sellest ning muudest eluraskustest ja teele kerkinud ebaõnnest ning ebaõnnestumistest hoolimata on aeg selg sirgu ajada ning asuda edasi rühkima. Lõppeks ei ole me nõnda nõrgad, et iga pisem või suurem elus ette tulev tagasilöök suudaks meid lõpplikult põlvili suruda ning alla andma sundida.
Ees seisab veel palju päikselisi päevi, mida ei varjuta ka hallid murepilved ning õlgadel tinase raskusena tunduvad kohustused. Uued algused. Uued mõtted. Uued sihid. Lisaks veel vanadest aegadest tänaseni talletunud elukogemus. Visadus, jonn ja sitkus. Ees seisavad huvitavad ajad. Ning käes on juba see aeg, kus mõnedki minevikku jäänud retroväärtused ja -asjad teevad edukat taastulemist igapäevaellu.
Sai segane? Kehvalt jälgitav ning kohati katkendik ja hüplik? Pole hullu, hoolikalt vaagides ja kaaludes muutub kõik mõistetavaks ja arusaadavaks. Tuleb ainult aega võtta. Ja seda viimast paljud tänapäeval teha ei oska. Nende kaotus. Vist.