hibernation mode

nii.

suured juubelid peetud. ikaldused sellega seoses kukile tõmmatud. kõik on paha-paha. vähemalt esmapilgul. aga - ma ei jäta jonni, tõusen mudast, klopin püksid-pluusid. ja võitlen lõpuni. allaandmine ei ole mul tegelikult loomuses, kuigi vahel võib mulje jääda, et löön kõigele käega. ei. see pole nii, lihtsalt mu prioriteedid kannavadd mu vahel õigelt rajalt eemale ja ei lase asjadel välja paista sellistena, nagu nad tegelikult on. pagana jama küll, aga ma ei saa parata. on nagu on. loodetavasti on hästi ja inimesed ei hakka mind vihkama.

karta on et alates reedest, mis juhtumisi juhtub olema ka esimene küünlakuu päev, sisenen ma hibernation mode'i. olen ultrarahulik, ei tiirle peaaegu kuskil orbiididl, telefonidele ei vasta ja veedan aega paberist sõpradega. üks aine põnevam kui teine. minimaalse hulga võimalike sigarettidega. kui te nüüd sellest viimasest ikka õigesti aru saite.

kui kõik läheb häste, siis esmasba "Ugala" külalistükki "Krabat" vaatama.

Laupäeval tasuta Tartu Rahu aastapäeva kontsert, tasuta rõdupääsmeid saab Teatrimaja kassast. Kiirustage, mutikesed on hullunud ja võtavad neid kymnete kaupa välja. Kui hiljaks jääte, siis küsige minult, mul õnnestus 4 tk välja kaubelda, võimalik et 2 tk jäävad üle. Sõltub tänasest.

Kas ma 10. veebruar Kornile läheb, sõltub kah suurel määral tänasest.

Krt, et nii palju peab tänasest sõltuma, kui ma olen öö vastu tänast üle lasnud ja õhtuks olen nagu tühi greibikoor. Pagan küll. Aga ma pean! Täna! Olema! Tubli!

Kas elus on kõik ette määratud või on inimesel endal ka võimalik miskit muuta?

Ja muuseas - ma olen praegu Raamatukogus! Saate aru, jah? Mina - ja raamatukogus! What's next?