laupäevadest

tundub, et enamik probleeme saab alguse laupäeval. või on nende juured peitunud laupäevadesse.
ma ei tea, miks on see nii. ja kui lõpptulemusena on kõik niikuinii ikalduma määratud, siis kas on seal mingit vahetki?

tundub, et mitte. ent ainult esmapilgul. tegelikult on siiski nii, et paranoia ikkagi on inimese parim sõber. sest ta ei lase haiget teha ega eneset üle sõita - seega, annab sulle vajalikud meetmed, et end kaitsta. preventiivselt ja profülaktikana. samas sellesse liialt süüvida ei maksa, kuid liigna usaldamine ja usalduslikkus kipuvad ikka karmilt kätte maksma. eriti kui neid magus uinutavalt serveeritakse, ja siis tuleb löök, mida kartsid, kuid siiski eeldasid, et "ei, nad siiski ei ole võimelised selleks. nad ei mängiks nii räpast mängu, nad on uued inimesed." aga ei - ilmselt olid nad juba muutunud ussideks selles pesas.

tundub et siiski on mulle osavalt nende affide poolt kott pähe tõmmatud. seisuga 0:3. ja juba paistsid lootusekiired ere-heledalt selle rõske ja niiske ja külma ja kaleda tunneli otsast... aga siis... ei mitte ja ei ikka... tagasi trammi alla. kamooon! kui kaua võib ebaõiglus võidutseda? seni kuni oravad valitsevad seda väikest metsasalu siin läänemere kaldal?

ei ole klassikaline nutt ja hala sissekanne.
sise-ring saab aru, millest jutt.
ma lihtsalt... olen löödud. asjade kulgemisest ja sellest tohutust väiklusekogusest, mis ikkagi nende meeldivalt naeratavate maskide taga peidus on. kus on inimlikkus? kus on mõistmine? kus on inimlikud väärtused? kas te seal asutuses X oletegi kõik miskid ärapanemise peale väljas olevad metslased, hundid lambanahas, ja seda 24/7? ma ei mõista. millal teie karmavõlad kohale jõuavad?
mis veel saaks halvasti minna?