peace & quiet (184.)
Selline suurepärane vaikus. Kogu päeva jooksul, no ikka kogu päeva jooksul - hommikul 7.30-st õhtul kella 20-ni tuli mulle AINULT kaks telefonikõnet ja 2 e-maili. Rahu. Absoluutne rahu ja vaikus võrreldes selle träffikuga, mis mõnel päeval postkasti ummistab ja kõnedelaviiniga, mis paneb end aeg-ajal tundma kui suurfirma sekretäri või infotelefoni operaatorit kuskil ekspresshotlaini küprok-kuudis, hingamas läppunud õhku leitsakuses suvepäevas.
Käes on vist suvi. Kõik on puhkamas või puhkavad suurest puhkamisest või siis äkki oli põhjuseks see, et kõik tööinimesed olid tööl ja mitte-tööinimesed olid oma rajad-teed ja tegemised sättinud iga-aastasele must-be festivalile Viljandisse. Folkima.
Mina see aasta sinna ei jõua, sest tööd on vaja ka natuke teha ja ega ei jõuagi ju kogu aeg ainult aktiivse puhkamise ja muljete ammutamisega tegeleda. Piirdun selle asemel hoopis Tartus 2. korda aset leidva rahvusvahelise puhkpillifestivali "Kui mürtsub pill" väisamisega. Ning lisaks linnas festivalidel-üritustel hängimisele võib vahepeal vägagi vaimu virgutav ja keret kosutav olla lihtsalt tööl käia, kodus vedeleda, lehti lugeda, telekast end jälle uute Mehhiko sarjadega kurssi viia ning võtta kätte juba kaks kuud järge ootavad ja pooleli olevad raamatud. Mmmm... mõnus. Nüüd jääb veel oodata, mida toob endaga kaasa uue klubi "Maasikas" avamine Tartus (Kaubahalli ülemine korrus), mida pakuvb kergejõustiku EM... ja lõpuks ometi väljatulek jalgpalli MM maaniast.
Oeh.. Ja bloogi pole ka jõudnud systeemselt täita. Lihtsalt mahti nii vähe ja sündmusi nii suuri kui väikseid, samuti kui emotsioone, lihtsalt nii palju, nii palju... Ei tea kas see ongi vanadus, mis nüüd kohale jõudnud on? Ei tahaks nagu uskuda, kuid vaadates kuidas kunagised võitluskaaslased mu ümbert on hakand igapäevaaskeldustess uppuma ja rutiinist tekkinud tülgastuse tõttu kõigele käega lööma... siis paratamatult hakkad endale naljakaid küsimusi esitama. Kas nüüd on siis käes minu aeg?
Käes on vist suvi. Kõik on puhkamas või puhkavad suurest puhkamisest või siis äkki oli põhjuseks see, et kõik tööinimesed olid tööl ja mitte-tööinimesed olid oma rajad-teed ja tegemised sättinud iga-aastasele must-be festivalile Viljandisse. Folkima.
Mina see aasta sinna ei jõua, sest tööd on vaja ka natuke teha ja ega ei jõuagi ju kogu aeg ainult aktiivse puhkamise ja muljete ammutamisega tegeleda. Piirdun selle asemel hoopis Tartus 2. korda aset leidva rahvusvahelise puhkpillifestivali "Kui mürtsub pill" väisamisega. Ning lisaks linnas festivalidel-üritustel hängimisele võib vahepeal vägagi vaimu virgutav ja keret kosutav olla lihtsalt tööl käia, kodus vedeleda, lehti lugeda, telekast end jälle uute Mehhiko sarjadega kurssi viia ning võtta kätte juba kaks kuud järge ootavad ja pooleli olevad raamatud. Mmmm... mõnus. Nüüd jääb veel oodata, mida toob endaga kaasa uue klubi "Maasikas" avamine Tartus (Kaubahalli ülemine korrus), mida pakuvb kergejõustiku EM... ja lõpuks ometi väljatulek jalgpalli MM maaniast.
Oeh.. Ja bloogi pole ka jõudnud systeemselt täita. Lihtsalt mahti nii vähe ja sündmusi nii suuri kui väikseid, samuti kui emotsioone, lihtsalt nii palju, nii palju... Ei tea kas see ongi vanadus, mis nüüd kohale jõudnud on? Ei tahaks nagu uskuda, kuid vaadates kuidas kunagised võitluskaaslased mu ümbert on hakand igapäevaaskeldustess uppuma ja rutiinist tekkinud tülgastuse tõttu kõigele käega lööma... siis paratamatult hakkad endale naljakaid küsimusi esitama. Kas nüüd on siis käes minu aeg?
ajuründas don Digimon kell 10:04
2 Comments:
...Sartre...?!?
ajalisse edetabelisse ei mahu.
jääb rippu sinna selle posti ja eelmise kirjanduskriitika vahele.
Minu bloog on - vähemalt ma ise tahaks loota, et tast saab see kui veel ei ole -, action-blog.
Mitte kirjanduskriitika ega muusikaarvustuste oma. Tegelt ma olen mõelnud et peaks avama kyll mingi puhtalt muusikale pyhendet bloogi, kus käib koik peo- ja kontserdiinf, ning siis materdan ja kiidan erinevaid plaate. Aga ettevõttlikusest ja netisoldud ajas on senimaani jäänud vajaka. Eks selgub, kas ja kuidas istuv eluviis sygisest teistsuguseks muutub...
Aga et tagasi Sartre juurde - et siis järgmine kord kui Tartut väisad. Ja siis oleks soovitav ette teatada oma saabumisest, mitte stiilis "ooh, ma nyyd istun bussi ja olen kolme tunnipärast seal...kaas teil on vaba õhtu? ei olegi?? no kuidas siis nii??? hähh ja pähh ja turts..." nii ei saa rallit sõita.
Ja arvustus tuleb ka vbla kunagi. Aga hetkesesi on see, et muusika ja kirjanduse suhe on praegu ikka 90:10 muuska kasuks kreenis. Ja sinna ei saa midagi parata. Vaadake mis raamat maksab. Vaadake mis toorik maksab. Järeldused tehke ise. Mina pole teile mingi ette ytleja ega moraalijynger.
Igayks teeb nii nagu ise tahab ja paremaks peab. Peaasi, et see rmt number null ei oleks. Muidu on ikka asjad lootusetult sassis ja Eestist saabki yleriigiliselt tasuta interneti levialaga kaetud rullnokkade ja osside ja autopedede paradiisikallas, kus uued hitid (otse loomulikult träänsi!) otse netist oma autosse mängijasse laaditakse ja siis....vrõõõõõnnnnn.... burn the asfalt, tear apart the ears!
Postita kommentaar
<< Home