aliase leid ja muu ebaoluline

hmm.
head uut k6igile veelkord.
ja leid msn-st oli see, et ühel tuttaval Kilulinna venelannal oli oma aliaseks pandud "punk-emo-folk-roki-gooti blond".
Mulle tundus see päris andekas.
Eriti kirillitsas ja kokkukirjutatuna.

Linnadžungli seiklustest eriti ei viitsi kirjutada. Need on olnud meeleolukad ja kirevad. Samas - mingid värdjad loevad, kiibitsevad ja kadetsevad. No milleks. Tuldagu ise linna ja vaadatagu ning elatagu ja saadagu osa. Distantsilt on küll hea möliseda. Teispool turvalist sinist kuvariekraani. Aga millal mölisejaist kriitikud ise viimati linnadžungli asfalti oma väikeste valgete jalakestega mõõtsid? Vanaks hakkame jääma või mis? Muudkui passime kodus, soojad vatid seljas, jalad ahjule vistud? Aga ehk ongi selline elu mõne inimese jaoks maksimum, mis ta üldse oskab elult tahta? Ambitsioon ei küünigi kõrgemale? Hoolimata mai tia millistest kõrgemat haridust tõestavatest papiiridest? Kus on Teie haritus? Kus on ambitsioon? Milliseks saab ja jääb Teie saavutuste lagi? Seniks aga pange suu kinni ma arvan.

Linnas on olnud väga vahva. Olen lähemalt tuttavaks saanud mitmete toredate inimeste seltskondadega, keda ka varasemalt olen linna peal näinud, kuid pole teadnud, et nende seltskondadega on mul ka enam kui üks ühine tuttav. Meeleolukas ja melukas. Ent mitte mälukas. Mis sunnib suisa mainima ja uhkusega hõiskama panema, et tänane reedene linnas ringi paarutamine toimus mul suisa kaine peaga ehk 100% karskelt. Ja oli päris lõbus. Lisaks mersuga trippimisele oli tipphetkeks Zavotsis lauajalksi tagumine ca pooleteist tunni vältel, kus me võitjalauast minema ei saanudki, sest üksteise järel tõmbasime kõigile vastastele koti pähe. Ja eriti magus oli kaitsjaga väravaid tampida omast arust ilgetele proffidele. Ja mul oli alles mingi viies või seitsmes kord mängida. Päris räige sõltuvus võib sellest asjast kujuneda, ma kardan. Adrenaliini võtab ikka üles küll. Whoo-haaa. Enne Zavotsi tegime paar mängu ka Untergangis, aga seal on pisut imelikum ja veidram laud kui Zavotsis. Seal jäi üks mäng viiki ja ühe võitsime ja ühe kaotasime, seega omadega nullis.

Mis siis veel silma jäi? Tundub et "Krooks" on omadega tõusuteel või ma ei tea mis fenomen või asi, aga seal on palju rahvast ja ilgelt mõnus atmosfäär kuidagi välja kujunend viimasel ajal. Ja käib palju tuttavaid. Joint of the Crossroads'i tiitlit ei hoia enam Zavots üksi.
Ja siis veel seda, et üks noorem koolivend, keda ma siiani olen teadnud ainult teiste juttude põhjal tuli ja pöördus minu poole nimepidi ja siis tutvustas end. Viisakas ja noobel värk. Tore on tutvuda inimestega, kes sind teavad ja siis sa saad lõpuks neid teadma, kuigi nende kohta oled vaid lugusid kuulnud oma teiste hääde sõprade käest. Põhipoint, mis asja irooniliseks teeb on see, et ma tean tema õppejõust isa ENNEM kui tema meie koolis keskkooli ossa läks. Vot nii.

Ah. Läheb pikale ja hakituks see ülevaade. Apdeidi, kui kunagi viitsin, aga aiman juba eos, et ega vist eriti ei viitsi küll. Siuke blogimiselaiskus on peal. Ja teised plogid on ka oma teravuse ja loetavusmõnu suhteliselt ammendanud. Ja paljud on oma plogid üldse kinni pannud. Ning mõned üksikud on oma kinniste plogide kutsed tagasivõtnud. Nõrk värk. Mina oma ploogi kinni ei pane ja siia kirjutamist katki jätta ka ei kavatse. Lihtsalt et koguaeg siia oma joomaseiklustest või sellest, et kogu aeg õpin, ma ka kirjutada ei viitsi. Nii et siis, kulla sõbrad ning sahiibidest kiibitsejad, kriban siia, kui on miskit kirjutamisväärset või et siis igavus sunnib enese peletamiseks mingit keskmise väärtusega kräppi produtseerima, seda siis puhtalt produktsiooni enese pärast.

C-ya!
Respects for the good people!

PS - Tervitused hetkel haigemajas viibivatele võitlejatele! Saage ruttu tervis joonele, teid oodatakse tagasi ridadesse! Lollus vajab selle vastu võitlemisel meie kõigi panust!