meri & orav

Mõeldud-mõeldud. Ja ära tehtud ka. Käisin vaatamas komöödiateatri tükki lennartist ja iivanist. Kivirähu teema. Kell pool 5 tuli idee, väike kõne, kell 5 olid piletid olemas, siis seminari ja siis sipsti kella 7ks Ateenasse tükki kaema. Mina olin õigeks ajaks kohal, hoolimata logistilistest täbarustest, piiga aga hilines. Age sellest on savi. Tükk oli super ja need investeeritud 10 euri läksid mu meelest täie ette. Tükk-tükk aega ei ole nii head kultuurielamust olnud.
Pärast läksime krooksu, kus sai tehtud mõned joogid ja oli selline šõu nagu trummikaraoke, mis iseenesest oli ka päris lahe. Ja siis linna bussi peale. Ja siis läks lahti. Et elu on seiklus. Sest minu buss oli ära läinud. Ja järgmise ehk viimaseni oli pool tundi, ma siis sõitsin jupikese maad annecity poole ja ilmselgelt ühe peatuse liiga palju j siis hakkasin tagasi linna ja silla poole jalutama, sest uuel ajal miskipärast ju bussid peale 23 ei sõida. napikas.
no ja siis jäi ette stattoil, kust kohe oli kurvastuse leevendamiseks vaja võtta üks kabanoss. no ja siis ma seisin seal keset tanklat nagu hunnik õnnetust ja seadsin oma vaimu valmis umbes tunniseks jalgsimatkaks koju, kui tuli ilus tüdruk, kes oli oma väiksesse punasesse škoda-autosse just palju odavat bensiini tankinud. no ja ma siis küsisin talt et kuhu poole ta ise tripib ja et kas ta ei viitsiks mind võru aardla risti ära visata. hoolimata sellest, et tema lõpp-sihiks oli ihaste, siis tõi ta mu kodu-stattoili ära. pakkusin, et teen talle selle eest kohvi või šokolaadi. ent ta keeldus viisakalt. soovisin talle head õhtut ja head pitsaisu.
hakka või uskuma, et inimesed ongi nii ilusad ja head. ka juurainimesed.

elu on ikka seiklus. isegi peale pikka koolipäeva ja kultuurinautlemist.

täna ma kooli ei viitsinud minna, sest hommikul olin pikast öisest msn-s istumisest veel umbes ja pealelõunasesse loengusse ei viitsinud kah minna, sest söök veel söömata ja duši all käimata ja üldse läheks hulluks tormamiseks. See põllu peal koolis käimine on ikka natuke tüütu ka. Saan neist Nooruse ühikas elavatest inimestest aru küll, kool kohe käe jala juures- kas siis 3 minutit või 5 minutit. Elu mugav. Õhtul sõidan Kilukasse Bi-2 kontserdile. Laupäevaõhtu osas saabus kah pisut selgust. Et üks inimene on seotud (veel?) ja seega õue ei tule. Nüüd ma ei teagi, mida teha või kellega minna. On lubatud minek ja ahvatlus. Aga kokku neid väga vist panna ei anna, sest seda ma proovisin juba Vennaskonnal, aga väga välja ei tulnud. Et siis keerukused lükkuvad edasi või midagi taolist. Ja siis pakuti mulle teisipäevaks tasuta pileteid Baskini teatri külalisetendusele. Elu on isegi ilus kohati või mis. Välja arvatud fakt, et laupäeva hommikul 10-ks tuleb tartus tagasi olla ning valmis startima tööle.