tumesinise teisipäeva õõvastavad õudused hommikuses EPL-is

Lowry juba jõudis sellest kirjutada siin.

Minu seis olu veelgi õõvastavam. Et kõik austalt ära rääkida, siis toon siin ära oma riskitegurid. Sellest kõigest hoolimata olen ma ilus, tark ja tubli ning tagasilöökidest elus ei pelutu ma! Vohh! Elu on seiklus!

1) partnersuhte puudumine - millest me räägime kui printsess on 7 maa ja mere taga;
2) suits - pakk kuni kaks päevas;
3) alkoholi liigtarvitamine - juba parem, joon aint 4 päeva 7-st;
4) vähene liikumine - buss, rong, tramm, teiste autod, kuna enesele autot pole viitsind soetada, sest ma joon (jõin?)nii palju, et ma ei saaks sellega peaaegu mitte kunagi sõita; teoorias sport 1 x nädalas;
5) ülesöömine - pigem söön liiga ohtlikult vähe, ohustades end hoopis skaala teisest otsast lisaks režiimi kõikumistele;
6) tasakaalustamata toitumine - enam-vähem söön ikka korralikku toitu kui üldse söön; burksi ja pitsaga mind ei peibuta, emmsii toonaldsi ja tsotsa-tsoola roogadest rääkimata;
7) ülekaalulisus - pigem olen ca 5 kilo alakaalus. Lihaskonna arvelt põhiliselt ja rasvkoe puuduselt; saku lihas minimaalne;
8) ületöötamine - liiga palju ei tööta; samas on kohati meeletult rabelemist, et kuhjunud asjad tähtajaks ära teha;
9) ülemäärane stress - milline järgnevast loetelust on mu teine eesnimi - STRSS, DEPRESSIOON, MASENDUS? Või kõik kolm ühes?

Samas - ma aru ei saa miks 22 või 24 või 25-aastased niiväga muretsevad oma terviseriskide ja muu taolise kräpi pärast. DArwinism ja loomulik valöik. Lihtne. Mina põlesin ereda leegiga sellistes vanustes. Elasin, nagu homset poleks olnudki.... ilmselt oleks ehk võinud pisut vähemeredalt särada, aga ma ei kahetse ka midagi.

Rahu ja armastust sõbrad! See on õnne võti!