brrr

Terve nädala on sadanud. Mitte ainult öösiti, vaid ka enamuse päevadest. Kui mitte pidevalt, siis sellist rõvedalt niisket seenevihma nii et kuiva asfalti pole näha olnud üle nädala. Ja valget aega pole ka näha olnud, vaid hommikuhahetust ning õhtu viimaseid päiksekiiri.
Sellised ilmad tekitavad totaalset masendust. Ma ei saa aru, kuidas inimestele saab meeldida selline aastaaeg nagu sügis. Okei, vananaistesuvi ja kirevas leheehtes puud on kaunis ja hurmav vaatepilt. Mõnus on jalutada ja väikese vihmajärgset värsket õhku kopsudesse vedada. Ent pidev sadu, niiskus kontides ja konstantne hämarikus elamine? Ei see pole minu jaoks! Ma ootan talve ja talve valgust, madalat päikest mis valge lume kiiskama paneks. Ja kataks maa, mis on kõntsas. Vähemalt linnatingimustes. Ja maal - seal on kõik veelgi ilusam...
aga õnneks on raamatud ja soojus, on paik kuhu kurja ilma eest pugeda; one head sõbrad, kellega veedetud tunnid lendavad kui linnud - kiirelt ja kaugustesse... on asju, mis pakuvad lohutust. Ka siis kui kõik on kõigest veelgi halvemini ja tundub et enam hullemaks minna ei saa. Isegi siis on ootus ja lootus, ning hinges väikene rahulolu. Sest üdini pole iialgi halb.
Tuleb leida vaid motivatsioon eneses, et kõik see enda kasuks pöörata ning seda nautida ja arendada, mitte aga kõigel kild-killu haaval laguneda lasta ning enese ümbert kaduda.
Suva nendest viie-kraadistest niisketest päevadest! Loodame, et vähemalt sajud lakkavad ning niiskus kontidesse ei poe. On veel lootust tõusta tuhast.