some slams of Tallinn (W50)

mõned kritseldused. Ekskursiooni käigus ikka tuleb vahel vaim peale. Siin mõni näide kah. Mõni vahedam, mõni tahedam.

1.
stress ja töö
mind ükskord viivad hauda
ja ära tapavad.

2.
olen kui jaapan ja ida
kui tuul pillub salke
kesk Tallinna linna
katuste kohal

ometi järgin
jäigalt ma õhtumaa hüve
ja samas on miskit
mis puudu on õnnest
ja elust, mis tervik
harmoonia - vaid samm
ja ehk ma ta leiaks
kuid jälle libiseb käest

3.
vabalt ja võimsana
lennelda tahaks ja tõusta
reich'i kotkana
pilvede all

võimsalt avada tiivad
ning südame süle
kuid miski jääb puudu
ja miskit on jällegi üle


SINUTA
sinuta tühi on tuba ja hing
miks jälle on lennutand kivi see ling
millal, oh millal, täitub kord ring
ja lõpuks, ja lõpuks, kas kohtan ma sind?

mida ma teeks ja mida ka mitte
mulle ei tundu löövat su süda ja rind
mi meil toob tulevik - ei me tea ette
kas julgeme maksta, mis õnnel on hind?

4.
arm ei küsi - pidi olema ta kõikevõitev.
iga päevaga ent enam kahtlema löön selles.
liigses pessimismis ärge süüdistage mind -
põhjus-tagajärje seos selleni on paisand mind.

5.
Mis on valik, mis elu, mis on kõik, mis keerleb meie ümber?
Kas vastuseid on näha ette võimalik?
Kas saaks kui tulevikku teaks?
Kas muudaks seda kuidagi?
Ehk suunas soodsamas?
Kuid mis läeb kaotsi sellega?
Siis seda teada me ei saaks ...
Kas elaksime elu õnnelikku siis?
Või oleksime eksisteerivad vaid keset/ robotlikku ideaal-utoopia ühiskonda?
Kas vastuseid neil küsimusil/oskate te anda?
Veel enam - kas vastutust ne' eest/ te julgeksite kanda?