esimene lumi suusahundi talla all!!!
Nii. Laupäeval sain endale laenuks VISUd, mis on 3 Tartu maratooni läbi uhanud ühe kolleegi taldade all. Üks suuskadest vajab küll umbes meetri maad külje pealt liimimist, kuid esimene suusasõit üle 20 aasta sai täna tehtud. Rohelised getokepid sain ka. Ei näe esialgu põhjust isiklikku suusavarustusse investeerimiseks.
Tänase kauni ja karge ilmaga (õhk -9 kraad Celsiust, tuul praktiliselt olematu) Nõmme spordikeskuse radadel tehgin maru rahulikult esimese tunni lumelliikumist, sõidumaa võis jääda 3 ja 5 km vahele, väga ei viitsinud esimeses trennis üle pingutada. Kahel kiiremal ja järsemal laskumisel õnnestus kahetsusväärsel konbel kokku kolmel korral ka külg maha panna ning korra saime vales suunas sõitmise eest ka proffide käest pragada, kuid suusasõit oli super. Pärastist tunnet on võimatu sõnades kirjeldada, seda peab lihtsalt igaüks ise kogema. Liikumine on puhas rõõm ja soovitan seda soojalt ka kõigile. Üllatuslikult olid esimesteks väsimust välja näitavateks piirkondadeks hoopis õlad ja käed, kuigi kartsin, et esimese asjana hakkavad tunda andma jalad. Spordiõhtule tuli aga lõpp hoopiski põhjusel, et kindad ei olnud sõidusk sobivalt vaöitud ning käed hakkasid peale tunnist rajal viibimist kibedalt külmetama. Siit moraal. Sama nõrk kohta mainis enne sõidunõu küsimise ajal ka Sofkin.
Kui nüüd suusad tagasi Tartu jõuavad, siis hakkan pihta ilmselt regulaarsete treeningutega. Maratoni plaani hetkel küll ei ole, ent ilusa talveilmaga väike liigutamine ei tee karvavõrdki paha. Kui kõik sujub, siis poolmaratoni sõitmist ei välista ka, sest senise elu jooksul pole veel sellele suurele rahvapeole jõudnud. Korra elus peaks selle ikka läbi tegema, ent kohe täisdistantsi kallale ei julge asuda.
Sisetreeningutest tahaks teha võrkpalli ja minna ka ketast heitma, aga eks näis, kuis ajaga lood on. Tegevusi ning tegemist on palju ja tuleb üha juurde. Ajaplaneeringud tuleb üle vaadata.
Homme paneme 1/3 EF-ist Svenssonitemaa lennuki peale ning naasen Tartusse hommikuse kiirrongiga. Lahkumiskingiks tõime talle võimda fotokollaažii EF surematutest vägitegudest 2009. aasta jooksul. MD on hüsteerias, kuna unustasin keldrivõtmed talle jätta ning need reisisid minuga Tallinna. Pole midagi muud äelda, kui et - epic fail.
Eraelus mõllab torm ja raju. Sellist negatiivset emo pole tükk aega tunda saand.
Tänase kauni ja karge ilmaga (õhk -9 kraad Celsiust, tuul praktiliselt olematu) Nõmme spordikeskuse radadel tehgin maru rahulikult esimese tunni lumelliikumist, sõidumaa võis jääda 3 ja 5 km vahele, väga ei viitsinud esimeses trennis üle pingutada. Kahel kiiremal ja järsemal laskumisel õnnestus kahetsusväärsel konbel kokku kolmel korral ka külg maha panna ning korra saime vales suunas sõitmise eest ka proffide käest pragada, kuid suusasõit oli super. Pärastist tunnet on võimatu sõnades kirjeldada, seda peab lihtsalt igaüks ise kogema. Liikumine on puhas rõõm ja soovitan seda soojalt ka kõigile. Üllatuslikult olid esimesteks väsimust välja näitavateks piirkondadeks hoopis õlad ja käed, kuigi kartsin, et esimese asjana hakkavad tunda andma jalad. Spordiõhtule tuli aga lõpp hoopiski põhjusel, et kindad ei olnud sõidusk sobivalt vaöitud ning käed hakkasid peale tunnist rajal viibimist kibedalt külmetama. Siit moraal. Sama nõrk kohta mainis enne sõidunõu küsimise ajal ka Sofkin.
Kui nüüd suusad tagasi Tartu jõuavad, siis hakkan pihta ilmselt regulaarsete treeningutega. Maratoni plaani hetkel küll ei ole, ent ilusa talveilmaga väike liigutamine ei tee karvavõrdki paha. Kui kõik sujub, siis poolmaratoni sõitmist ei välista ka, sest senise elu jooksul pole veel sellele suurele rahvapeole jõudnud. Korra elus peaks selle ikka läbi tegema, ent kohe täisdistantsi kallale ei julge asuda.
Sisetreeningutest tahaks teha võrkpalli ja minna ka ketast heitma, aga eks näis, kuis ajaga lood on. Tegevusi ning tegemist on palju ja tuleb üha juurde. Ajaplaneeringud tuleb üle vaadata.
Homme paneme 1/3 EF-ist Svenssonitemaa lennuki peale ning naasen Tartusse hommikuse kiirrongiga. Lahkumiskingiks tõime talle võimda fotokollaažii EF surematutest vägitegudest 2009. aasta jooksul. MD on hüsteerias, kuna unustasin keldrivõtmed talle jätta ning need reisisid minuga Tallinna. Pole midagi muud äelda, kui et - epic fail.
Eraelus mõllab torm ja raju. Sellist negatiivset emo pole tükk aega tunda saand.
ajuründas don Digimon kell 22:22
1 Comments:
Svenssonid on päris toredad. Hetkel väike hämming ja ebalemine, väsinud olen ka kergelt öeldes.
Esimene kallis lõuna siinkandis söödud, nüüd ootan, millal mind mu korterisse viiakse. Erik vist ei tule minuga kokku elama, uhhh...
Kingitud kollaaž on imeline...see on kahtlemata üks parimaid kingitusi. Vaatad ja rõõmupisarad tulevad silma.
Aitähh mu epicud!
Postita kommentaar
<< Home