***

sel sügisel ei märka
ma lehti mis on langenud.
Ei värve ega taevahallust,
ei vihma mida taevast kallab.

Kõik on miskitmoodi muutunud
ja silmavaates puudub kirg.
Ehk oli suvevaimustus,
nüüd sedagi ei tea, mis sellest saab.

On teada sihid-suunad
ning nende poole viivad teed,
ent kuis saab kulgemine olema -
ei seda oska ennustada veel.

Ja paljud asjad siiani, mis olnud olulised
nüüd sügisläikes štunduvad
mu jaoks nii olematult tühised,
et eneselgi hakkab hirm.

Kus kadun'd silmist rõõmus läik? -
nii paljud küsivad.
Kuid vastata ei oska ma,
miks asjad ennast nõnda tüürivad.
- - -
Diskona veiklev elu
tundub vaikides veerevat mööda.
Loota vaid jääb,
et kiirteelt aeglasi maha ei lööda.

Miks olla ei võiks
oaasi täis rahu siis neile,
kes olla ei taha
vesternisangarid kõigile meile?

Rahu ja vaikust
armastust, igatsust, rõõmu -
on's paljukest tahta
üht rinnatäit värsket sõõmu?

Tühiseid asju,
mis elu teeks inimväärseks.
Neid õigus on tahta
enne kui muutuda naeruväärseks.

Elul on horisont
ja miski ei määra mis läbi ta niidab,
ent tihti avastad enda
valiku karmilt tuleriidalt.

01.10.09 @ trt cq