Käes on juuni ja suvi

Kuigi väljas särab suur päike ja ilmad on ilusa ning enamus kooliasjugi on saanud plaanipäraselt seljatatud, siis ikkagi on mingi müstiline rahulolematus ja ärevus hinges. Miski pole nagu see. Miski tundub olevat valesti ja ei ole õigesti. Mõned asjad on nii või naa nässu mineku serva peal ja neid peaks putitama, enne kui on lootusetult hilja. Samas kisuvad kiiva ka minu jaoks olulised asjad, mis maailma mastaabis ja edasist tulevikku silmas pidades olulised ei ole, ent minu jaoks on, ja siin tekkib taaskord vastuolu TAHAN ja PEAN vahel. Kurat küll, miks on ööpäevas vaid 24 tundi ja miks me sellest vähemalt kolmandiku maha peame magama. Ma ei mõista, miks on see nii säätud. See tundub ikka igatahes ebaõiglane. Mis mõttes nagu et mina pean 9 tundi magama, et olla täiesti teovõimeline ja efektiivne, samas kui mingitel teistel miškadel piisab 5 tunnist ja mõnel piigal 6 tunnist ning siis vahel mingi pikk uneperiood peale. Kas und kuidagi ikkagi ratsionaliseerida, minimiseerida või optimeerida ei anna. Minimenshi rezhiimi on proovitud, see ei töötanud ka lõpuni hästi, vaid ainult mõne aja, mille järel langes organism üldisesse kurnatusse. Übermenschi unerezhiim minu puhul ei töötanud. Jama. Teha on nii palju ja aega selleks on nii vähe. Tahaks jõuda nii palju, nii palju...

Ainsad toredad asjad on olnud viimased kaks nädalavahetust, kus olen maal käind tööd rügamas. Tundub selline totaalne meditatsioon niita vikatiga heina. Tööteraapia. Tunned, et teed midagi oma kätega ja kasulikku. Teed midagi head. Millest on kellelegi kasu ka. Taaskord muidugi mitte mulle endale, aga mis siis. Seda abi vast on sinna ka vaja, kuhu see on suunatud. Paha see ei tee. Välja arvatud muidugi see, et selle asemel võiks linnas raamatukogus passida ja ekasmiteks valmistuda lugedes koju mittelaenatavaid klotse.

Ma ka ei tea. Vaatame mis saab. Mingid jamad tulevad nii või naa. Selles või veendunud olla. Sest see aasta muud ei olegi olnud, kui üks jama teise otsa. Tahaks natuke rahu ja natuke armastust. See on esialgu kõik. Tegelikult olen ma ilus ja hea, aga paljud ei oska seda lihtsalt näha.

Aga et mitte aega liialt raisata, siis asun nüüd midagi meisterdama. Või koristama. Või midagi. Muidu on jälle õhtu käes ja päev lörri lastud. Pidada olema ju hommikupoolik õhtust targem. Tjahh. Kas tõesti - esialgu ei julge küll väita. Öös on asju. Öös on rahu. Päevas on pinged ja probleemid. Jama-jama. See nädal peaks kodus askeldama. Selle jaoks pole viimasel paaril kuul üldse aega jäänud kuidagi. Või siis et panen arvuti plõksti! kinni ja hoopis loen ja õpin ning kuulan taustaks uusimat ketast fonoteegis - HU?"Filmi", mis on tõsiselt hõrk frukt, mis paitab kõrva ja räägib elust enesest. Läheb hinge ja on täpselt naelapea pihta. Eesti elu. Tänase hetkel. Ka minusuguse peavoolust kõrval- ja vastuujuja oma. Omal moel ja omasoodu. Tnx, Six. Kui kuskilt teil seda varastada ei õnnestu, siis minge poodi ja ostke originaal. See album on seda väärt.

selle nädala moto (HU?-lt): Investeerige mälestustesse, võtke laenu suurelt elult, makse intressi tehtud lollustelt...

Hallus hiilib mu päevadesse. Appi! Tahaks Rabarockile minna. Esialgu äärmiselt ebaselge ja lahtine. Loodame parimat.


Aa - nahhui bljaa, Ganjabank, raibe, ei andnud mulle õppelaenu. Värdjad.