vabadus valida & õigus olla õnnelik

Elu on üks lõputu seiklus. Ja peatükke selles leidub vägagi värvikaid. Kui selle teema üle pisut pikemalt mõelda, siis räägiksin ühest viimase aja eredamast seigast. Seoses kapi-inimestega (=omasooiharatega). Ja nende tulekuga püünele. Miks ma selle teema üldse üles võtan ja kõike enese teada ei jäta? Sest ma imetlen siirast ja südamest selle N-inimese julgust ja ausust - kuidas ta selle teatavaks tegi. [JULGUS ja AUSUS kaks iseloomuomaduste TOP-3-e väärilist joont, mida mina väga kõrgelt inimestes hindan.]

Sest kui ta seda ütles ja sa vaatasid ta siirastesse suurtesse ning sügavatesse silmadesse, siis sa lihtsalt ei saa tema peale pahandada. Kuigi võib-olla oli kahju. Ja mitte temast, vaid enesest, sest antud situatsioonis võiks tavastandardi järgi tunduda, et mina kui meespool jäin kaotajaks, kui mitte öelda et suisa mängust välja.

Aga samas... nüüd tuleb see koht, mida ma ka ennist mainisin, et püüdke pikemalt mõelda. Või laiemalt. Aga alati pole vajagi väga pikalt mõelda, vahel saab kõik selgeks ka murdosa sekundiga. Ja ma ei leidnud, et ma oleksin olnud kaotaja. Jah, ma ei eitagi, et tegu on väga toreda N-soost inimesega. Ja kes teab, kes teab, mida positiivset ehk lähem tutvus pikemas perspektiivis ka kaasa oleks võinud tuua ... Jah... Tjahh... Aga siis kui teema tõsiseks keerata ja küsida küsimusi, siis tuleb aus ja siiras vastus, et tegelikult on tema lemmikud teised N-d. Eks ka taikonaudid saa vahel vastu näppe - vahel valusamalt, vahel leebemalt - kuid seda juhtu ma kaotuseks ei loe.

Ja miks nimelt? Sest see inimene on (ilmselt?) õnnelik selles hapras ja õhkõrnas maailmas, kus ta elab. Ja tema õuel on hetkel õnn. Ja temasuguste inimeste õuele eksib õnn harvemini kui tavainimese juurde. Ja just sellepärast, et ta on valinud käia seda teed, mis on tema käia, ning jäänud sellele suhteliselt kindlaks. Ja samas fakt, et ta julgeb seda ise tunnistada ja otse välja öelda, mitte ei keeruta - nagu kass ümber palava purdu - andmata konkreetsetele küsimustele otseseid vastuseid. Ta on AUS. Nii enese kui ka nende vastu, kes küsivad. Ja ta JULGEB olla aus. Siit ka TOTAALNE RESPECT selle inimese suhtes. Ei tea kas tihkakskingi talle seda otse öelda. Võib-olla kunagi siis kui jälle kuskil väljas käib chill ja mürgel ja taikonautika ja hetk on selleks sobiv.
Sest jälle teise inimese ellu sekkuda lihtsalt omapoolse respekti väljendamiseks poleks ka õige. IMHO.

Ühesõnaga - mis oli point? Et kapi-inimesi on meie ümber tegelikult rohkem kui me ilmselt eeldada oskame. Ning kui teil on nendega tegemist, siis osake hinnata seda söakust, kui teile seda tunnistatakse. Ja siis on teie kord üles näidata JULGUST võttes seda nii nagu see on ja suhtudes asjasse TOLERANTSIGA. Sest tegelikult pole Eesti ühiskond veel valmis aktsepteerima veel erinevate eelistustega inimesi. Vaadake kasvõi seda kuidas tänavuse Soosaare-festivali filmid Eesti meedias vatti said ja negatiivset kriitikat/tagasisidet. [Eriti sürri mulje jättis teisipäev - nii TV3 (Almodovar) kui ka ETV (festivalifilm) õhtune film rääkis seksuaalvähemuste esindajate muredest elus. Inimlikest muredest, kusjuures.].

Kõik see, mis oli tegelikult üks killuke taikonautika kirevast logiraamatust, pani aga mõtlema. Elust. Vabadusest valida ja õigusest olla õnnelik. Siit ka selle ehk lugejate jaoks pisut segase loo pealkiri. Aga mõelge teie ka vahete-vahel maailma asjadest... Vast muutub maailm paremaks paigaks...

Enivei. "Mina lähen nüüd Muhviga kassijahile". Ehk siis moodsamas sõnastuses - taikonaute ootab dilfi-jaht.