tugitoolisportlik reede
Peale koolipäeva lõppu sai kohtutud sõbra LF'ga. Mõtlesime, et läheks istuks linnas kuskile maha, sest Libuti kafeteeria oli suletud. Kuna ma "Ümarlaua baarist" olin ainut legende kuulnud, siis mõtlesime, et teeme ekskursiooni sinna ning rebestame mu silmaringi suuremaks. Ilsmelt oleks võinud selle suurepärase idee vahele jätta. Aga see on tagantjärgi tarkus. Ma sain ikka konkreetse šoki kui me sinna urkasse sisse astusime. Parmu ja läppund õlle pahnutt, 4 kaltsakat joodikut ja üls alkohoolikust keskealine proua ümber ainsa suure ümmarguse laua. Vaatasime viisakusest menüü üle ja tulime tulema. Siirdusime hoopis "Krooksu", kus tegime ühe kosutava prae soodsa hinnaga. Ja eks siis olnudki aeg laiali minna, tal oma asju askeldama, mul siht raamatukokku ja siis velo järele. Aga enne kui ma Libutisse jõudsin tuli mobilnikule kõne, et tuleksin bridžima. No ja nii see kõik algaski siis...
II bridžietapil õnnestus jälle viimaseks ehk kuuendaks jääda. Hakkab vaikne hirm tekkima, et kolmandale etapile ei julgegi minna või miskit. Päris piinlik oli. Niipalju miinusIMPe jälle. Sedapuhku küll -119, mitte -141, aga no katastroof sellegi poolest. Õudne. See vist ikka ei ole minu mäng... Ainus lohutus oli see, et poja vahetas sellel etapil hõbedase koha kuldse vastu. Kui kolmandas tuleb ka skoor, siis nad panevad ilmselt üldarvestuses selle kinni. Rahule võib jääda aint sellega, et suuri bläkke tegin ma sel korral ainult ühe, erinevalt eelmise korra neljast-viiest. Ainest analüüsiks ikka jagub.
Pärast bridžilõppu sai käidud korra läbi ühest sõbralikust akadeemilisest organisatsioonist, kus tegime pojaga kiired õlled ning siis siirdusime teeõhtult tulnud pealinna akadeemiliste daamidega üle kallaste pulbitsevat Emajõge vaatama. Emajõgi vaadatud, saatsime enamuse daame Tallinna poole tagasi ning siis kimasime koos meiega liitunud TH'ga EF Weerenni konventi järelistungile. Mis kestis umbes kolmeni. Ja mille lõpuks olid kõik enam-vähem kaineks saanud. Selline muhe reede siis.
Projekt AVR on aprillis ikka täiega feilind. Ent on progresse muudes valdkondades.
Katus sõidab. Daam Sinises mürgitab hingerahu.
II bridžietapil õnnestus jälle viimaseks ehk kuuendaks jääda. Hakkab vaikne hirm tekkima, et kolmandale etapile ei julgegi minna või miskit. Päris piinlik oli. Niipalju miinusIMPe jälle. Sedapuhku küll -119, mitte -141, aga no katastroof sellegi poolest. Õudne. See vist ikka ei ole minu mäng... Ainus lohutus oli see, et poja vahetas sellel etapil hõbedase koha kuldse vastu. Kui kolmandas tuleb ka skoor, siis nad panevad ilmselt üldarvestuses selle kinni. Rahule võib jääda aint sellega, et suuri bläkke tegin ma sel korral ainult ühe, erinevalt eelmise korra neljast-viiest. Ainest analüüsiks ikka jagub.
Pärast bridžilõppu sai käidud korra läbi ühest sõbralikust akadeemilisest organisatsioonist, kus tegime pojaga kiired õlled ning siis siirdusime teeõhtult tulnud pealinna akadeemiliste daamidega üle kallaste pulbitsevat Emajõge vaatama. Emajõgi vaadatud, saatsime enamuse daame Tallinna poole tagasi ning siis kimasime koos meiega liitunud TH'ga EF Weerenni konventi järelistungile. Mis kestis umbes kolmeni. Ja mille lõpuks olid kõik enam-vähem kaineks saanud. Selline muhe reede siis.
Projekt AVR on aprillis ikka täiega feilind. Ent on progresse muudes valdkondades.
Katus sõidab. Daam Sinises mürgitab hingerahu.
Sildid: elu, nutt ja hala, sport
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home