R-O

Sel teisipäeval, 11. augustil sai esimest korda elus proovitud rattaorienteerumist Põlvamaa päevakul. päris karm teema oli. Esiteks muidugi sulaselge lollus, et ma suurt veepudelit kaasa ei taibanud võtta, teine pool etapist olin janusse suremas. Kaardialus oleks ka väga abiks olnud - päris kehv oli metsarajal ühe käega lenksu roolida ja teises käes kokkukäkerdatud nutsaka pealt õiget rada ja sihti jälgida. Kippus pisut segi minema. Rääkimata sellest, et veloga läbid vahemaa kiiremini kui joostes-kõndides ning sellest ka ilmselged möödapanekud õigete teeotste kätteleidmisel ning õigest kohast metsa ära pööramisel, kus eeldatavalt oleks pidanud asuma KP. No ja siis oli kehv see, et esimest punkti otsides panin õige teeotsaga puusse, ning selle asemel et tagasi minna mööda teed, otsustasin ma ikka suure hurraaga minna mööda mingit mõttetut metsarada, mis lõpuks kuskile rägastikku suubus, nii et vahepeal pidin velo kukil kandma ja rägastikust läbi sumpama. Tõeline feil.
Aga muidu oli kokkuvõttes mõnus ning kui septembris õnnestub kuskilt kelleltki velo laenata, siis 8. septembril läheme uuesti proovima. Soovitan selle asja kõigil isiklikult korra ära proovida- Päris maksimaatori enesetunde tekitab. Ja üks asi veel - korralikult tuleb enne kõht enne võistlust täis süüa - energiat kulub kõvasti, seega tasub arvestada meeletu kalorikulumise laksiuga.
Jah, ja nii kahju oli neid pohli ja jõhvikaid ning seeni vaadata, mille korjamiseks aega ei olnud. Ja päris norm oli see, et ma ei jäänd ka viimaseks. Kuigi esimestest jäin ikka rämedalt maha. Tak vot. Maksimaatorile järgnes saun, sest võrkpll oli meie Tartu jõudmiseks juba läbi. Tuleb nentida, et järjekordne meeleolukas teisipäev. Läheb kindlapeale kordamisele.