uneaja raisk...
Et 90-ndate film on ikka päris saasta perioodi värk ja enne Matrix'it ikka filme teha eriti ei osatud, seda tõestas minu jaoks ilmekalt täna öine film "Wolf", vändat aastal 1994, mis oli nii igav ja venivas tempos, et tukk tuli haigutuste vahel peale. totaalselt raisatud uneaeg... rääkimata siis sellest, et 4-minutilisi reklaamipause ei saanud ka mingoi valemiga edasi kerida nagu dvd või vhs-i vaadates. Täitsa jura ikka. Ei päästnud seda filmi isegi Jack Nickholsoni ja Michelle Pfeifferi osalemine.
Oeh, kas tõesti toonased stsenaristid ja lavastajad ja režissöörid olid nii kasina fantaasiaga? Ei tahaks nagu usukda... Kas siis oli inimestel selliste aeglaste kaardite "nautlemiseks" tõesti nii palju aega? Mul ei jagu aega oma meilboksegi hallata kohati.
Ööh.
Ja trennis sai selg ka viga. Loodan, et pereõhtul ei jää selle tõttu tantsupoognad tegemata.
Oeh, kas tõesti toonased stsenaristid ja lavastajad ja režissöörid olid nii kasina fantaasiaga? Ei tahaks nagu usukda... Kas siis oli inimestel selliste aeglaste kaardite "nautlemiseks" tõesti nii palju aega? Mul ei jagu aega oma meilboksegi hallata kohati.
Ööh.
Ja trennis sai selg ka viga. Loodan, et pereõhtul ei jää selle tõttu tantsupoognad tegemata.
1 Comments:
tundub jahh, et tänapäeva inimene on rutakas tempos kinni (sündmused ja kaadrid peavad kiiresti vahelduma) ning mida vanemaid filme vaadata, seda venivam sisu on. ... nii kurb, kui see ka pole -ameerika filmitööstus on meie ajudes teinud oma töö ... hiljuti vaatasin filmiajaloo legendaarteost Citizen Kane´i - no samad mõtted (tundus veniv ja Une-Matiga tuli võidelda), aga mis teha targutamisest asi ei muutu.
Postita kommentaar
<< Home